NeXT

Sisukord

• Sissejuhatus
• Alguslugu
• Kõrged nõudmised
• NeXT Cube ja teised
• Läbikukkumine või tohutu edu?
• Kasutatud allikad

Sissejuhatus

Et rääkida NeXT’ist peame rääkima Apple’ist ning eeskätt Apple Computer’i ühest loojast Steve Jobs’ist, sest NeXT on kaunikesti eriline lugu arvutite ajaloos. See on lugu läbikukkumisest, aga samas ka õnnestumisest. See on lugu arvutist, mida kõik imetlesid, aga keegi ei ostnud. See on lugu süsimustadest kastidest, mis hiljem said aluseks lumivalgetele purkidele. Ning kindlasti on see ka lugu Steve Jobs’i lahkumisest Apple’ist ning tema edukast tagasipöördumisest sinna.

Jobs’i ja Apple’iga me alustamegi.

Alguslugu

21 aastane Steve Jobs ning 26 aastane Steve Wozniak asutasid ettevõtte „Apple Computer“ 1. aprillil 1976. Juba järgmisel aastal välja lastud mudelit Apple II saatis tohutu müügiedu. Kompanii kasvas hoogselt ning hakkas otsima kõrge ärivaistuga juhtfiguuri, kes kogu selle kasvuga toime suudaks tulla. 1983 meelitas Jobs selle koha peale „Pepsi-Cola“ juhi John Sculley, kutsudes teda sõnadega: „Kas sa soovid veeta oma ülejäänud elu müües suhkruvett või tahad sa võimalust muuta maailma?“

Aastal 85 hakkas Jobs aga Sculley palkamist kahetsema, ta alustas võimuvõitlust Apple’i liidri positsiooni tagasivõitmiseks, ent juhatus toetas Sculley’t ning Jobs pagendati suurkompanii ühte eemalolevas hoones asuvasse kontorisse, mis kandis mitteametlikku nimetust „Siber“. Mõne kuu pärast ta lahkus, olles tüdinud ning pettunud, et teda on kõrvale tõugatud tema enda asutatud ettevõttest.

Õige pea peale lahkumist otsustas ta siiski arvutite alal jätkata. Ta külastas mitmeid ülikoole ja vaatles millises suunas arvutiteadus areneb, kogudes kokku mitmed tehnoloogiad, mis tema arvates pidid oleme järgmiseks suureks sammuks arvutite arengus (ingl. k. “the next big step”, millest siis ka nimi NeXT). Need tehnoloogiad pidid olema aluseks riistvarale, millest saaks võimas ent odav superarvuti teadlastele, et aidata neid tõeliste probleemide lahendamisel; samas aga märksa lihtsam kasutada kui ajajagamissüsteemid (peamiselt UNIX), mida akadeemilised ringkonnad tol ajal kasutasid.

Jobs teatas Apple’isse, et kavatseb asutada uue ettevõtte ning kaasata sinna viis Apple’i juhtivtöötajat. Kuna suurkompanii juhatus reageeris sellele avaldusele ägedalt, siis esitas Jobs lahkumisavalduse ning võttis nimetatud töötajad endaga sellegipoolest ühes.

Jobs investeeris NeXT’i omaenda raha (mis suuresti pärines tema Apple’i aktsiatest), ent projekt vajas rohkem ressursse. Ühel NeXT’i reklaamüritusel kohtus ta Texase multimiljonäri H. Ross Perot’ga, kes ühtlasi oli tol ajal ka Ameerika Ühendriikide presidendikandidaat. Perot’le meeldis NeXT ning Jobs pakkus talle 20 miljoni dollari eest 16 protsendilist osalust. Perot oli 1979 aastal käest lasknud võimaluse osta Microsoft ning kahetses nüüd toona tehtud otsust. Pimestatuna NeXT’ist (või potentsiaalsest kasumist) võttis ta  Jobs’i pakkumise kõhklusteta vastu.

Kõrged nõudmised

NeXT pidi algselt olema lihtsalt eraldiseisev töövahend, mis toetaks laialdaselt toonaseid ülimoodsaid ja kuumi tehnoloogiaid: arenduseks objektorienteeritud programmeerimist ning graafika edastamiseks PostScripti. Ent juba algusfaasis sai selgeks, et ükski olemasolev operatsioonisüsteem pole piisavalt võimekas kõigi nende vahendite toetamiseks (vähemasti mitte personaalarvutite tasandil).

Seetõttu otsustati lisaks arendusvahenditele pakkuda NeXT paketis ka operatsioonisüsteemi. NeXT pidi hakkama jooksma UNIX-i laadse ent tuliuue ja akadeemilistes ringkondades laineid lööva „Mach“ operatsioonisüsteemi peal.

Toonastel masinatel oli kõvakettaruumi keskeltläbi 30 MB ning tarkvara (sealhulgas operatsioonisüsteem) laeti sinna peale flopikettaid kasutades. Ka tavaarvutites hakkas see juba tüütuks muutuma, sest programmid kasvasid üha suuremaks, aga NeXT viis selle probleemi hoopis uuele tasandile, sest tema operatsioonisüsteem oli juba ise kümneid megabaite suur – vajalike flopide kuhi oleks tulnud vaat et suurem kui arvuti ise! Ning isegi kui flopide probleem unustada, olid tavapärased kõvakettad lihtsalt liiga väikesed. Jah, oli saadaval ka suuremaid, aga näiteks 640 MB kõvaketas maksis tollal tervelt 5000 USA dollarit.

Ei jäänud üle muud, kui asuda lisaks tootma ka omaenda spetsiaalset riistvara.

NeXT Cube ja teised

1987 valmis Fremontis spetsiaalne automaattehas NeXT’i esimese toote „NeXT Cube“ valmistamiseks. Legendid räägivad, et Jobs’i nõudmisel värviti tehas mitmed korrad üle, et saavutada just õige varjundiga hall, ning tehti mitmed muudatused konstrueerimisliinile, et süsimusta arvutikasti servad oleks üksteise suhtes ikka täpselt täisnurga all. Kui Jobs’ilt küsiti, kas ta pole mitte mures, sest NeXT on oma planeeritud valmimistähtajast hilisemaks jäänud, siis vastas ta: „Hiljaks? See arvuti on viis aastat oma ajast ees!“

Esimeste NeXT’i kuubikute lettidele jõudes oli arvutimaailm vapustatud. Esmakordselt oli imetlemist väärt ka arvuti välimus. Igaühe sooviks sai omada mõnda neist lahedatest mustadest kuubikutest (joonis 1). Kuid nende kuubikute sisu ja parameetrid oli veel enneolematumad.

NeXT Cube’i südameks oli 25 Mhz Motorola MC 68030 protsessor. Mälu tervelt 8 MB (ajal, mil 8MB maksis 1500 USD) ning enneolematult suure punktitihedusega ekraan: 1120 x 832. Kuna kaasaegsed kõvakettad osutusid liialt väikesteks, siis puudus kõvaketas hoopis. Selle asemel oli hoopis 256MB mahutavusega Canoni loodud magnetoptiline seade. Ebatavaline oli ka võrgutoe olemasolu. Tabelis 1 on toodud NeXT Cube’i võrdlus teiste tolleaegsete uuemate arvutitega.

Kuid kõige selle hea juures oli NeXT Cube’il üks oluline puudus – hind. Rääkimata sellest, et Cube maksis kordades rohkem kui tavaline PC, ta maksis ka oluliselt rohkem kui võimalustelt lähedasemad Macintosh ja Amiga. Kuid hind polnud ainuke põhjus, miks NeXT kuubikud suuremat ostuhuvi ei leidnud.

Peamiseks probleemiks osutus nii kõvaketta kui flopiseadmete puudumine. Kui kasutaja soovis liigutada infot ühest masinast teise, siis toimus see enamasti flopidega. NeXT Cube sisaldas küll võrgutuge, aga sellest polnud suuremat kasu, kui teda ümbritsevad masinad seda ei omanud. Üheks variandiks masinasse informatsiooni laadida oleks olnud magnetoptilise seadme kaudu, aga seda ei saanud masinast eemaldada, sest seal peal jooksis operatsioonisüsteem. Ning vähe sellest – praktika käigus selgus, et magnetoptiline seade pole siiski eriti hea valik UNIX-laadse operatsioonisüsteemi pidamiseks. Kasutajad eelistasid kõvakettaid, mis muutusid üha kiiremateks ja suuremateks.

Probleem oli ka ekraanis – see oli küll suurima arvu pikselitega, ent vaid nelja värviga. Jah, võrreldes toonaste tüüpiliste must-valge ekraaniga PC-dega oli halltoonide kasutuselevõtt kindlasti edasiminek, aga paljud odavamad kommertstooted pakkusid juba ka värvilisi ekraane: 16, 256 ja ka enama värviga.

NeXT Cube’i tarkvara oli muljetavaldav. Operatsioonisüsteemile ning arenduskeskkonnale ei leidunud konkurentide poolt midagigi võrdväärset. Lisaks anti digitaalsel kujul kaasa veel ka Shakespeare’i teoste täielik kogu. Tõesti, kogu tarkvara, mis tuli NeXT’ga ühes oli lihtsalt suurepärane – ainuke probleem seisnes selles, et NeXT’i jaoks puudus igasugune praktiline tarkvara ning seda ei paistnud ka kusagilt tulema. Osaliselt oli selles süüdi Jobs ise, kes oli NeXT’i laboreid külastama tulnud Bill Gates’il lihtsalt ooteruumis istuda. Kui hiljem Gates’i käest küsiti, kas ta osaleks NeXT platvormile tarkvara arendamises, siis vastas too: “Develop for it? I’ll piss on it.”

Paljud ülaltoodud probleemid adresseeriti 1991. aastal, kui ilmus NeXT Cube’i parandatud ja kohendatud järglane NeXTstation (joonis 2), mis oli odavam ja saavutas ka suurema populaarsuse. NeXTstation’is oli magnetoptiline seade asendatud 105MB kõvakettaga ning rahva nõudmisel oli lisandunud flopiseade.

Värviprobleemi lahendas NeXTstationi kallim variant ColorStation oma 4096 värviga.

Läbikukkumine või tohutu edu?

NeXT sai kaunis tuntuks ja populaarseks akadeemilistes ringkondades. Suurimaks plussiks olid tema lihtsad ja mugavad arendusvahendid. Mugava arendusvõimaluse tõttu valis ka Tim Berners Lee just NeXT’i platvormiks, millel ta 1991 kirjutas maailma esimese veebibrauseri World Wide Web 1.0. Ühtlasi sai tollest CERN’is asuvast NeXT Cube’ist ka maailma esimene veebiserver.

NeXT Cube’i kasutas ka John Carmack üheksakümnendate alguses mängude Wolfenstein 3D ja Doom loomisel.

Algsete plaanide kohaselt pidi tehas tootma 150 000 NeXT’i masinat aastas. Kogu NeXT’i ajaloo vältel müüdi aga vaevu 50 000 eksemplari. 1993 aastal tõmbus NeXT riistvaraärist kõrvale ning üritas müüa üksnes oma tarkvarapaketti (nagu oligi ju tegelikult algselt planeeritud). NeXT porditi PC peale, aga ka seda ettevõtmist ei saatnud edu.

Kõige suuremas hädas saabus päästja Apple Computer’i näol. Apple ostis 1996 NeXT’i 400 miljoni dollariga – tohutu summa poolsurnud kompanii eest. Veelgi kummalisem oli see, et Apple soovis tagasi palgata ka Steve Jobs’i enda.

Apple oli nimelt meeleheitel, nende oma operatsioonisüsteemi strateegia oli koos Copland’i projektiga läbipõrunud. Vaja oli korralikku multitegumilist operatsioonisüsteemi. Läbirääkimised BeOS’i ostmiseks olid samuti liiva jooksnud – üle jäi vaid NeXT.

Steve Jobs leidis ennast Apple Computer’i juhina ning NeXT sai omale koha OS/X-i südames, kus ta elab õnnelikult edasi siiamaani, kui ta just välja pole kommenteeritud.

Kasutatud allikad

• NeXT. Wikipedia.
• NeXT Computer: when cool wasn’t enough. Colin Barker.
• NeXT Cube. Old-computers.com.
• NeXT Station. Old-computers.com.